Pindpinevus

Pindpinevus on pinnanähtus, mis esineb aine kahe faasi, harilikult vedeliku (näiteks vee) ja gaasi (näiteks õhu) piirpinnal ja avaldub vedeliku pinnakihi püüdes võimalikult kokku tõmbuda. Pindpinevust põhjustab see, et pinnakihi molekulide vahel valitsevad tõmbejõud (vt kohesioon), mis on suunatud vedeliku sisse. Vee pinnakihi molekulidele mõjuvad seega allpool olevate molekulide tõmbejõud ja pindmised molekulid moodustavad omavahel tugevalt seostatud kihi.

Vedeliku pindmiste molekulide omavahelised jõud – pindpinevusjõud – on tõmbejõud, mis on suunatud piki pinda, täpsemalt puutuja sihis vedeliku pinna vaadeldavas punktis. Seetõttu lähenevad pinnamolekulid üksteisele, vedeliku pinnakiht on teatava mehaanilise pinge all ja käitub kui kergelt pingutatud kile. Analoogia kilega on siiski ebatäpne selles mõttes, et vedelikukihi pingus ei tulene mitte venitusest, nagu näiteks õhupalli puhul, vaid molekulaarsetest sidemetest.

Pindpinevus annab vedelikule erilisi omadusi, näiteks võib vesi kanda kerget kuiva eset, mille erikaal on suurem kui veel. Pindpinevus on ka põhjus, miks väiksed vedelikukogused, näiteks veepiisad, püüavad võtta kera kuju.

Pindpinevusel on oluline osa kapillaarsuse tekkes.

Pindpinevust iseloomustav füüsikaline suurus on pindpinevustegur. See näitab, kui suur jõud hoiab koos vedeliku pinnakihi ühikulise pikkusega piirjoont (mõõtühik njuuton meetri kohta, N/m) või kui palju tööd.tuleb teha selle pinnakihi pindala suurendamiseks ühe ühiku võrra (mõõtühik džaul ruutmeetri kohta, J/m2); tööd on seejuures vaja teha uute molekulide viimiseks pinnakihti.

 Pikemalt artiklis Pindpinevustegur

Vee molekulide vahel on tõmme vesiniksidemete tõttu suhteliselt suur ja seetõttu on vee pindpinevustegur (72,8 mN/m temperatuuril 20 °C) suurem kui paljudel teistel vedelikel.


© MMXXIII Rich X Search. We shall prevail. All rights reserved. Rich X Search