Pragmateia (saksa keeles Pragmatie) on üks Aristotelese kirjutiste tüüp. Pragmateiad on avaldamiseks mitte mõeldud, "esoteerilised" kirjutised (erinevalt "eksoteerilistest", avaldamiseks mõeldud kirjutistest).
Valdav osa säilinud tekstidest (Corpus Aristotelicum) koosneb pragmateiadest.
Väljend tuleb sellest, et Aristoteles nimetas mingi kindla ainevaldkonna teaduslikku käsitlust pragmateia 'ks.[1]
Valdavalt ei koosne pragmateiad stiililiselt viimistletud tekstist. Need sisaldavad ebatäielikke lauseid, arutluslünki ja kordusi. Sellise stiili põhjal nimetatakse neid ka loengukäsikirjadeks, kuid on vaidluse all, kas need olid Platoni Akadeemias või hiljem Lykeionis loengute aluseks ja kas neid seal õpiti.[2] Peale stiili valmistab lugejale raskusi ka sisu, sest Aristoteles eeldab teiste autorite teooriate ja kirjutiste ulatuslikku tundmist, kusjuures ta sageli neid autoreid nimepidi ei nimeta. Viited eksoteerilistele kirjutistele näitavad, et Aristoteles eeldab ka nende tundmist. Kordused ja viimistletumad kohad lubavad järeldada, et Aristotelesel on vähemalt mõnel juhul olnud kavas avaldamine.
Eckart Schütrumpf (1989) leiab, et pragmateiad, mida tema uuris, (sealhulgas "Poliitika") on stiili poolest võrreldavad 4. sajandi Atika proosa meistriteostega. Sellepärast ta ei pea neid kirjutisi loengualusteks, vaid väidab, et need on mõeldud lugemiseks asjatundlikule lugejaskonnale.
- ↑ Klaus Corcilius. pragma. – Otfried Höffe (toim). Aristoteles-Lexikon (Kröners Taschenausgabe, kd 459), Kröner: Stuttgart 2005, ISBN 3-520-45901-9, lk 486–487.
- ↑ Otfried Höffe. Aristoteles, München 1996, lk 24.
© MMXXIII Rich X Search. We shall prevail. All rights reserved. Rich X Search