Protsessuaalne arheoloogia

Protsessuaalne arheoloogia (ka uusarheoloogia) on arheoloogia suund, mis uurib kultuuriprotsesse, tuginedes positivistlikule metodoloogiale ja süsteemiteooriale.^[1]

Protsessuaalse arheoloogia esindajate põhiseisukohaks oli, et arheoloogia peab olema rohkem teaduslik ja keskenduma enam antropoloogilistele aspektidele ja püüdma senisest täiuslikumalt kirjeldada ning mõtestada uuritavate inimkoosluste ajalugu.

Protsessuaalse arheoloogia läbimurre toimus angloameerika arheoloogias 1960.–1970. aastatel, kui arheoloogid nagu D. Clarke vastandusid vanemale, kultuuriajaloolise arheoloogia koolkonnale. Protsessualistide peamine kriitika seisnes selles, et seni oli arheoloogia paljuski tegelenud lõputu faktide kogumise ja kultuuride eristamisega, samas kui arheoloogia teooria areng seisis paigal. Selle asemel peaks teaduse ülesandeks olema hüpoteeside loomine mineviku kohta, nende hüpoteeside testimine ja tulemuste üldistamine, samuti keskendumine inimesele kui ajaloo subjektile. Arheoloogia eesmärgiks peaks olema mitte muististe ja leidude lõputu kirjeldamine ja süstematiseerimine, vaid esiajaloos toimunud muutuste põhjuste sõnastamine ja seletamine. Kultuuri nähti evolutsioonilises perspektiivis ning usuti, et neid evolutsioonilisi protsesse mõistes on võimalik teha laiemaid arenguüldistusi.

Protsessuaalne arheoloogia pidi väljenduma

1) sotsiaalsete ja majandussuhete rekonstruktsioonis;

2) uurimisaluste kultuuride sisemise diferentseerituse arvestamises;

3) arheoloogilises aineses ilmnevate kultuuri kognitiivsete aspektide äratundmise võimalikkuses;

4) loodusteaduslike meetodite kasutamises arheoloogiliste hüpoteeside kontrollimiseks.

Protsessualismist kasvasid välja funktsionaalprotsessualism (ehk klassikaline protsessualism) ja kognitiivne protsessualism (keskendub üksikindiviidile).^[2]