Solidaarsus

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2023) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel räägib üldmõistest; Poola ametiühingu kohta vaata artiklit Solidaarsus (ametiühing); Venemaa liikumise kohta vaata artiklit Solidaarsus (poliitiline liikumine); ansambli kohta vaata artiklit Solidaarsus (ansambel)

Solidaarsus on ühtsus (näiteks grupi või klassi ühtsus), mis põhineb ühistel huvidel, eesmärkidel, normidel ja sümpaatiatel.^[1] See viitab ühiskonna sidemetele, mis inimesi omavahel kokku seovad.

Solidaarsus tekib subjektiivsete elementide (näiteks sõpruse, usalduse, hoolimise, moraalsete kohustuste tunnetamise, isiklikust kasust tingitud valikute) pinnalt, mitte seaduste või ettekirjutuste alusel. Solidaarsust ei saa kellelegi peale sundida ega jõustada, see tõuseb inimeste tunnetest ja valikutest. Solidaarsus tekib lihtsamini väikestes gruppides, ja inimeste seas, kes suudavad üksteisega samastuda, kuna nad jagavad samu väärtusi ja kogemusi või sõltuvad üksteisest oma huvide ja eesmärkide saavutamisel.^[2]

Solidaarsust on nähtud Antiik-Kreeka kodanike vahelises sõpruses, kristlikus universaalse vennaliku armastuse ideaalis ja Prantsuse revolutsiooni (Liberté ja Egalité jaoks vajalikus) Fraternité püüdluses. Solidaarsusest on juhindunud ka ametiühingute liikumine ja feminism.

Émile Durkheimi nägemuses tekkis industriaalühiskondades solidaarsus vastastikuse sõltuvuse najal: tööjaotusest tulenevalt erinesid grupid üksteisest, kuid samas oldi teadlikud oma vastastikusest sõltuvusest, nii et üksteist toetati lähtuvalt vastastikusest omakasust. Karl Marxi jaoks peitus solidaarsus inimeste ühtsuses ühise vastase vastu. Ulrich Beck, Zygmunt Bauman ja Anthony Giddens on kirjeldanud, kuidas üleilmastunud äri, rahandus ja tehnoloogiad on murendanud industriaalajastul tekkinud solidaarsussidemeid. Samas võivad horisontaalselt organiseeritud uued sotsiaalsed liikumised, sotsiaalmeedia ja üleilmsed ohud (näiteks kliimamuutus) olla aluseks uutele solidaarsusvormidele.^[2]

Poliitilisema külje pealt tähendab solidaarsus, et kui mingisse kodanikurühma kuuluvad inimesed on meeleavaldusel, marsivad rongkäigus, kannavad loosungeid ja skandeerivad hüüdlauseid, siis tunnevad nad üksteise suhtes solidaarsust, neil on ühine eesmärk. Näiteks võib tunda solidaarsust streikivate töötajatega või inimestega, kes on mingitest õigustest ilma jäetud. Solidaarsust võib väljendada petitsioonile alla kirjutades, meeleavalduses osaledes või ka lihtsalt ülespoole pööratud pöidlaga oma poolehoiust märku andes.^[3]

Solidaarsus ei pruugi alati vooruslik olla, see võib siduda ka selliseid inimkooslusi nagu Taliban või maffia. Samuti võivad omavahelist solidaarsust tunda mehed, kes naisi mingitelt positsioonidelt eemale tõrjuvad, või teistele gruppidele vastanduva etnilise grupi liikmed.^[2]

Mõistet solidaarsus kasutatakse tavaliselt sotsioloogias ja teistes ühiskonnateadustes, aga ka filosoofias ja katoliiklikus õpetuses sotsiaalsest õiglusest.