Sotsiolingvistika

Sotsiolingvistika on keeleteaduse haru, mis uurib keele ja ühiskonna vahelisi seoseid, sealhulgas keelekasutuse mõju kultuurilistele normidele, ootustele ja kontekstile. Sotsiolingvistika kattub suuresti pragmaatikaga. Ajalooliselt on sotsiolingvistika olnud tihedalt seotud antropoloogilise lingvistikaga, mispärast on nende kahe valdkonna eristamine kahtluse alla seatud.^[1]

Sotsiolingvistika pöörab tähelepanu keelekasutuse varieeruvusele kindlate sotsiaalsete tunnustega (nt rahvus, religioon, staatus, sugu, haridustase, vanus) ühiskonnagruppide vahel. Samuti huvituvad sotsiolingvistid sellest, kuidas kasutatakse nende reeglite loomist ja järgimist inimeste sotsiaalsetesse või sotsiaalmajanduslikesse kategooriatesse paigutamisel. Kuna keelekasutus varieerub, erineb see ka sotsiaalsetes klassides.^[1]

Sotsiolingvistilise varieerumise uurimiseks on kaht liiki meetodeid: kvantitatiivse sotsiolingvistika ja mitmesuguste kvalitatiivsete uurimissuundade omi. Kui esimene tegeleb eeskätt keelekasutaja ja keele suhetega, siis teine eelkõige keelekasutuse ja situatsiooni suhetega.^[2]

Esimesed tänapäeva mõistes keele sotsiaalsete aspektide uurijad olid 1930. aastatel India ja Jaapani keeleteadlased. 1900. aastate alguses uuris neid küll ka šveitslane Louis Gauchat, kuid ükski tema uuring ei pälvinud Läänes erilist tähelepanu. Teisest küljest on keelemuutuste sotsiaalse motiveerimise uuring 19. sajandi lõpulaine aluseks.

Esimesena kasutas sotsiolingvistika mõistet Thomas Callan Hodson oma 1939. aastal ilmunud artiklis "Sotsiolingvistika Indias", mis ilmus antropoloogiaajakirjas Man in India. Läänes kasutasid sotsiolingvistika mõistet 1960. aastatel esimesena lingvistid William Labov Ameerikas ja Basil Bernstein Suurbritannias. Umbes samal ajal tutvustasid lingvistid William Stewart ja Heinz Kloss sotsiolingvistika teooria põhimõisteid, milles kirjeldatakse, kuidas tavakeel varieerub rahvuseti.^[1]