Telekommunikatsioon

Telekommunikatsioon (ka elektrooniline side, kaugandmeside, kaugside) tähendab informatsiooni edastamist ja sidepidamist pikemate vahemaade taha.

Varasematel aegadel on olnud telekommunikatsiooni vahenditeks visuaalsed signaalid. Nendeks on olnud majakate valgus, suitsusignaal, semafortelegraaf, signaalilipud ja optilised halogrammid, samuti helisõnumite kaudu kodeeritud trummiheli, sarveheli ja vali vilistamine. Tänapäeval kasutab telekommunikatsioon elektrilisi seadmeid: telegraafe, telefone, teleprintereid, raadiosidet, kiudoptikat, orbitaalsatelliite ja Internetti.

Traadita telekommunikatsiooni revolutsioon algas 20. sajandi esimesel aastakümnel. Traadita raadioside teerajajateks olid Nikola Tesla ja Guglielmo Marconi. Marconi pälvis oma saavutuste eest füüsikas 1909. aastal Nobeli auhinna. Teised väga olulised telekommunikatsiooni arendajad ja nende avastused: Charles Wheatstone ja Samuel Morse (telegraaf), Alexander Graham Bell (telefon), Edwin Armstrong ja Lee de Forest (raadio), John Logie Baird ja Philo Farnsworth (televisioon).

Maailma võime vahetada teavet kahesuunalise telekommunikatsiooni võrgu kaudu kasvas 281 petabaidist informatsioonist 1986. aastal 471 petabaidini 1993. aastal ning 2,2 eksabaidist informatsioonist 2000. aastal 65 eksabaidini 2007. aastal.^[1] 1986. aastal oleks see olnud informatsiooniliselt samaväärne tänapäeva kahe ajalehe lugemisega iga inimese kohta päevas ning 2007. aastal tervelt kuue ajalehe lugemisega. Arvestades taolist kasvu, mängib telekommunikatsioon üha olulisemat rolli maailma majanduses. Ülemaailmse telekommunikatsioonitööstuse tulu oli 2008. aastal hinnanguliselt 3,85 triljonit USA dollarit. Prognoositi, et 2013. aastal on selleks 2,7 triljonit dollarit.^[2]