Turumajandus

Turumajanduse tunnuseks on üksikisikute spetsialiseerumine, konkurents ja majandusvabadus. Toodete hinna määrab turul nõudluse-pakkumise suhe, mitte selle tootmiskulu.^[1][2] Turumajandus põhineb spetsialiseerumisel, loomuõigusel, erainitsiatiivil, eraomandusel ja hinnamehhanismil. Turumajanduse sees eristatakse kapitalistliku majandusmudelit, vabaturumajandust ja sotsiaalse turumajandus mudelit.

Turumajanduses mõjutab investeeringute ja toodetud kaupade jaotuse üle otsustamist turu hinnamehhanism. Turumajandusele vastandub bürokraatlik plaanimajandus, milles investeerimis- ja tootmisotsuseid langetavad riigis täitevvõimu teostavad ametnikud.

Turumajandus tekib, areneb ja püsib ühiskondades, mille liikmed väärtustavad eneseteostuse vabadust, tahavad ise otsustada mida nad teevad ning julgevad võtta enesele vastutuse enda ja oma lähendaste toimetuleku eest. Turumajanduse edu sõltub inimeste valmidusest kohaneda keskkonnas toimuvate muutustega ja muuta enda tegevust vastavalt loodushoiu, seaduste ja turu nõuetele. Turumajandusliku ühiskonna edu sõltub turu läbipaistvusest, rakendatud rahasüsteemist (see määrab majandusmudeli) ja inimeste sallivusest teistsuguste suhtes.Turumajandus on teadaolevaist tõhusaim majandusvorm ja paljudest katsetest hoolimata pole seniajani avastatud ühtegi rakendatavat alternatiivi.

Turumajandus põhineb eraomandusel ja lähtub erahuvist, kuid selle jätkusuutlikkuse (turuvabadused) tagab riiklik institutsioon, mis kehtestab ühtse õiguskorra oma territooriumil ning lahendab tekkinud konflikte kohtute kaudu. Turumajanduslik majandusmudel on ühiskonnakorralduse aluseks linnriikides ja modernsetes riikides ning nendes on valitsus üheks turu subjektiks teiste kõrval. Valitsust eristab teistest turuosalistest see, et lisaks tasulistest teenustest laekuvatele tuludele või laekuvad tema eelarvesse ka lõivud. Kõik turuosalised hangivad ja vahetavad omavahel kaupu hinnamehhanismi alusel.^[3]