Vabaturumajandus

Vabaturumajandus tähendab kaupade ja teenuste hinna määramist nõudluse-pakkumise vahekorrast tuleneva hinnamehhanismi toimel. Vabaturumajanduse arengusse ei sekku riigibürokraatia oma plaanimajanduslike projektide ja seadusandlike piirangutega ning selle arengut ei suuna finantsoligarhia pankade võlaraha emissiooni kaudu.^[1]

Vabaturumajanduse mudeli tunnuseks on suur konkurents, läbipaistev turg ja õiglased hinnad. Õiglased hinnad tulenevad valikuvabadusest, s.t igaühel on vabadus otsustada, kus, kellega, millises keskkonnas ja millistel tingimustel ta tehingu sooritab. Turu läbipaistvuse kindlustab teabe saadavus, mis suunab nõudluse-pakkumise vahekorda ning tagab hinnamehhanismi toimivuse ja majanduse ratsionaalse arengu. See omakorda paneb aluse kiirele tehnilisele ja ühiskondlikule arengule, mis ilmneb üleüldises rikkuse kasvus.

Turumajandus põhineb spontaansel tegevusel, loomuõigusel, erainitsiatiivil, eraomandusel ja hinnamehhanismil. Turumajanduse liikumapanevaks jõuks on eneseteostuse vajadus ja omakasu taotlemine. Juba Adam Smith märkis, et õhtusöök jääb saamata, kui loodetakse loomakasvataja, lihuniku ja koka altruistlikule heategevusele. Nad pakuvad oma tooteid vaid siis, kui saavad selle eest tasu, mis katab nende tootmiskulud ja õhutab enesearmastusest tulenevat soovi pakkuda veelgi paremat.^[2]

Turumajanduse sees eristub vabaturumajanduse mudel kapitalistliku või sotsiaalse turumajanduse mudelist sellega, et selles püütakse leida tasakaalu utilitarismi ja moraali nõuete vahel.

Vaba turu nõuded on täidetud kui:

Seal osaleb nii suur hulk ostjaid ja müüjaid, et keegi neist ei saa mõjutada tehingu hindu omakasu suurendamise eesmärgil või piirata soovijate võimalusi sooritada tehinguid oma huvidest lähtudes.
Info turul pakutavatest kaupadest, nõudlusest ja juba toimunud tehingutest on kõigile võrdselt kättesaadav.
Kellegi turule sisenemist ja sellest väljumist ei piirata õiguslike aktide ja rahaliste nõuetega.
Igal turuosalisel on vabadus teha koostööd lähtudes vastastikuse kasu põhimõttest.
Igaüks valib tehingu läbiviimiseks enesele sobiva tegevuskoha (turuplats, kauplus, internet, börs või oksjon) ja väärtuskandja (raha).

Nii Adam Smith kui ka Friedrich von Hayek rõhutasid oma töödes korduvalt, et vaid turu „nähtamatu käsi“ tagab ühiskondlike ressursside optimaalse jagunemise ja tagab, et antud riigis olemasolevad ressursid (s.h inimeste loovus) saavad maksimaalsel võimalikul määral ära kasutatud.^[3]

Vabaturumajanduse toimivus pikemaajalises plaanis sõltub selles osalevate isikute silmaringist, võimest ja valmidusest hinnata majandustehingute pikemaajalisi mõjusid keskkonnale, ühiskonna jätkusuutlikkusele ja riigi konkurentsivõimele.

Vabaturumajanduse osad olid tuvastatavad angloameerika kultuuriruumis ja modernsetes riikides 19. sajandi lõpus, kuid need on kadusid maailmasõdade käigus ja sellele järgneva perioodil, mil domineerivaks sai kapitalistlik majandusmudel.

↑ Popper, Karl (1994). The Open Society and Its Enemies. Routledge Classics. ISBN 978-0-415-61021-6.
↑ Smith, Adam. Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest. I kd. Ilmamaa,. 2005. Lk 16
↑ Petsoulas, Christina. Hayek's Liberalism and Its Origins: His Idea of Spontaneous Order and the Scottish Enlightenment. Routledge. 2001. p. 2.

[1] Popper, Karl (1994). The Open Society and Its Enemies. Routledge Classics. ISBN 978-0-415-61021-6.

[2] Smith, Adam. Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest. I kd. Ilmamaa,. 2005. Lk 16

[3] Petsoulas, Christina. Hayek's Liberalism and Its Origins: His Idea of Spontaneous Order and the Scottish Enlightenment. Routledge. 2001. p. 2.

[1]

[2]

[3]