Vaimufilosoofia

See artikkel räägib analüütilisest vaimufilosoofiast; kontinentaalse vaimufilosoofia kohta vaata artiklit Kontinentaalne vaimufilosoofia.

Vaimufilosoofia ehk analüütiline vaimufilosoofia (inglise keeles philosophy of mind) on filosoofia haru, kuhu kuulub psühholoogiafilosoofia, filosoofiline psühholoogia ja see osa metafüüsikast, mis puudutab vaimsete nähtuste loomust ja seda, kuidas need reaalsuse põhjuslikku struktuuri sobivad.

Psühholoogiafilosoofia uurib seda, mida on psühholoogial öelda psühholoogiliste nähtuste loomuse kohta, uurib psühholoogiateooria aspekte, nagu näiteks kasutatavaid mudeleid, pakutavaid seletusi ja tuletatavaid seadusi. Samuti pakub psühholoogiafilosoofiale huvi see, kuidas psühholoogia sobitub sotsiaal- ja loodusteadustega.

Filosoofilise psühholoogia uurimisobjektiks on rahvapsühholoogia, see on mentaalsete nähtuste kohta käivate tavamõistuslike ja prototeaduslike arusaamade kogum. Selliste uuringute tüüpiline eesmärk on sõnastada ja täpsustada rahvapsühholoogias leiduvaid arusaamu mälust, tajust, uskumustest, teadvusest ja teistest mentaalsetest nähtustest.

Vaimufilosoofia keskne metafüüsiline teema on keha ja vaimu probleem: kas mentaalsed nähtused on füüsilised ja kui mitte, siis kuidas on nad füüsiliste nähtustega seotud. Metafüüsiliste küsimuste hulka kuuluvad ka vaba tahte probleem, isikuidentsuse probleem ja küsimus, kuidas on võimalikud irratsionaalsed vaimunähtused, nagu näiteks tahtenõtrus (akrasia).