Varakeskaeg

Varakeskaeg oli Lääne-Euroopas (laiemalt kogu Euroopas ja Vahemere maades) hilisantiigi ja kõrgkeskaja vaheline periood, mis kestis Lääne-Rooma riigi langusest 5. sajandil umbes 1000. või 1050. aastani. Varakeskaega on nimetatud ka pimedaks ajastuks (ld saeculum obscurum, ingl Dark Ages), vastandades keskaja intellektuaalset pimedust ühelt poolt Vana-Roomale ja teiselt poolt renessansile kui valgustatud ajajärkudele. Esimesena kasutas seda nimetust Itaalia õpetlane Francesco Petrarca 1330. aastatel.

Varakeskaeg kattub osalt hilisantiigiga (umbes 300.–600. aastal). Varakeskajale järgnevad kõrgkeskaeg ja hiliskeskaeg.

Varakeskaeg on tuntud nii üleminekuajana antiikajast keskaega kui ka eraldi ajastuna. Selle algust ja lõppu dateerivad ajaloolased mitmeti. Nüüdisajal ei tõlgendata seda enam pimeda ja tagurlikuna, vaid selles nähakse nii järjepidevust kui ka poliitilisi, kultuurilisi ja ühiskondlikke muutusi, mille mõjud ulatuvad tänapäevani. Varakeskajal jaotusid Euroopa ja Vahemere maad kristluse ja islami ning läänekiriku ja idakiriku vahel. Paljud varakeskajal tekkinud riigid panid aluse tänapäevalgi olemasolevatele riikidele.

Varakeskaja algus on seotud suure rahvasterändega, mille käigus Lääne-Rooma riik 476. aastal hävis. Rooma läänealade haldusstruktuurid kadusid aeglaselt ja Lääne-Rooma alal tekkisid uued riigid. Kõige tähtsamaks neist sai Frangi riik, mille rajasid 5. sajandil Merovingid. Idas kindlustas end Ida-Rooma riik, millel õnnestus 6. sajandil isegi mõned läänes kaotatud alad tagasi vallutada. Suur osa neist aladest kaotati siiski üsna pea uuesti. Pealegi pidi Ida-Rooma (Bütsants) kuni 7. sajandi alguseni võitlema Pärsia Sassaniidide riigiga. 7. ja 8. sajandil muutus Araabia vallutuste tagajärjel Vahemere maades poliitiline kord. See tähendas antiikaja lõppu. Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika alad, mis olid olnud Bütsantsi kontrolli all, hõivasid islamiusulised araablased, kes need aegamööda islamiseerisid. Ka Pürenee poolsaar ja Sitsiilia olid pikemat aega islami võimu all.

8. sajandil võtsid Frangi riigis võimu üle Karolingid. Nende valitsusajal saavutas Frangi riik läänes hegemoonia. Sellega oli seotud ka poliitilise keskme nihkumine Vahemere maadest Lääne- ja Kesk-Euroopasse ning uus etapp Euroopa riigikorras. 800. aastal Lääne keisriks saanud Karl Suure ajal hõlmas Frangi riik läänekristluse ala Põhja-Hispaaniast Reini paremkaldani ja Kesk-Itaaliani. 9. sajandil lagunes Frangi riik Lääne-Frangi ja Ida-Frangi riigiks, millest hiljem said Prantsusmaa ja Saksamaa. Ida-Frangi riigis tuli 10. sajandil võimule Saksi dünastia, mis omandas keisritiitli ja pani aluse Saksa-Rooma riigile, mille alla kuulus ka Itaalia kuningriik. Prantsusmaast ja Inglismaast said lõpuks väljakujunenud territooriumiga riigid. 10. ja 11. sajandil liitusid poliitiliselt Karolingide järglasriigid, Pürenee poolsaar ja Inglismaa ning lõpule jõudis üleminek kõrgkeskaega. Põhjas algas 8.–11. sajandini kestev viikingiaeg. Ida-Euroopas tekkisid alates 7. sajandist slaavlaste hõimuliidud ja riigid. Bütsants suutis pärast raskeid kaitsesõdu püsima jääda ning sai 8. ja 9. sajandil üle ka ikonoklasmist. 10. ja 11. sajandil sai Bütsantsist jälle Vahemere maade idaosa suurvõim. Seevastu Araabia kalifaati nõrgestasid korduvad sisekonfliktid. Alates 661. aastast valitsenud Umaijaadide dünastia kukutasid 750. aastal Abbassiidid. Nende võimu all oli kalifaadis kultuuriline õitseng, kuid riik oli sunnitud ka osa alasid loovutama.

Lääne-Euroopas kujunes varakeskajal välja uus ühiskonnakord, kus juhtivad kihid olid aadel ja kõrgvaimulikkond. Tähtsat osa etendasid mõisad. Pärast allakäiguaega lõi Lääne-Euroopa kultuur 8. sajandi lõpus ja 9. sajandi alguses Karolingide renessansis tuntavalt õitsele, millele järgnes uus ajutine allakäik. Haridus piirdus ülekaalukalt vaimulikkonnaga. Bütsants ja Islamimaad arenesid kultuuriliselt iseseisvalt ja säilitasid rohkem antiikaja pärandit kui läänes. Majanduses algas pärast kokkuvarisemist 7. ja 8. sajandil jälle tõus, milles osalesid linnad, kuigi varakeskaeg oli ülekaalukalt agraarne.

Euroopas ristiusustati paganlikke alasid. See aeglane protsess kestis mõnel pool kõrgkeskajani ja laiendas kristlikku kultuuripiirkonda Põhja- ja Ida-Euroopasse. Algul poliitiliselt ebaolulised paavstlus ja munklus muutusid üha tähtsamaks. Kirik mängis olulist rolli ka kultuuris. 7. sajandi lõpus tekkis uus suur monoteistlik usund islam.