Varauusaeg

Ajaloos järgneb uusaja osa varauusaeg hiliskeskajale. Kuigi selle perioodi ajalised piirid on avatud vaidlusteks, hõlmab see aega alates hilisest keskajast (umbes 1500) kuni revolutsioonide ajastu (umbes 1800) alguseni.

Ülemaailmsest seisukohast oli varauusaja kõige tähtsamaks tunnuseks selle esmase üleilmastumise iseloom – toimus Ameerikate uurimine ja koloniseerimine ning püsivate kontaktide tekkimine varem eraldatud maailma osade vahel. Ajaloolised suurvõimud kaasati maailmakaubandusse.

Maailmas muutusid kapitalistlikud majandused ja institutsioonid üha keerukamaks ja globaalselt liigendatuks. See protsess sai alguse keskaegsetes Põhja-Itaalia linnriikides, eriti Genovas, Veneetsias ja Milanos. Varauusajal algas ka merkantilistliku majandusteooria domineerimise tõus. Ajastu nägi ka eurooplaste kolonisatsiooni 15.–19. sajandini, millega kaasnes ülemaailmne kristluse levik.

Varauusaega iseloomustas maailma eri piirkondades eemaldumine keskaegsetest institutsioonidest, mõnikord poliitiliselt ja teinekord majanduslikult. Euroopas levis sel perioodil kristliku teokraatia, feodalismi ja pärisorjuse langus ning toimusid reformatsioon, katastroofiline Kolmekümneaastane sõda, kaubandusrevolutsioon, Euroopa kolonisatsioon Ameerikas ja piraatluse kuldajastu. Valitsedes Hiinat varauusaja algul, oli Mingi dünastia valitsemine üks stabiilsemaid. 16. sajandil ergutati Mingide majandust Portugaliga, Hispaaniaga ja Hollandiga kauplemisega. Azuchi-Momoyama ajastul tekkis Jaapanis pärast esimeste eurooplaste – portugallaste – saabumist Nanban-kaubandus.

Muud märkimisväärsed varauusaja suundumused olid eksperimentaalse teaduse areng, vahemaade suhteline vähenemine seoses transpordi ja side paranemisega, üha kiirenev tehnoloogiline progress, ilmalikustatud kodanikupoliitika ja varajased autoritaarsed rahvusriigid maailma eri osades.