Vladimir Putin

See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2009) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Vladimir Putin
Venemaa president
Ametis
Ametisse asumise aeg 7. mai 2012
Eelnev	Dmitri Medvedev
Ametiaeg 31. detsember 1999 – 7. mai 2008
Eelnev	Boriss Jeltsin
Järgnev	Dmitri Medvedev
Venemaa peaminister
Ametiaeg 9. august 1999 – 7. mai 2000
Eelnev	Sergei Stepašin
Järgnev	Mihhail Kasjanov
Ametiaeg 8. mai 2008 – 7. mai 2012
Eelnev	Viktor Zubkov
Järgnev	Dmitri Medvedev
Ühtse Venemaa esimees
Ametiaeg 1. jaanuar 2008 – 30. mai 2012
Eelnev	Boriss Grõzlov
Järgnev	Dmitri Medvedev
FSB juht
Ametiaeg 25. juuli 1998 – 29. märts 1999
Eelnev	Nikolai Kovaljov
Järgnev	Nikolai Patrušev
Isikuandmed
Sünniaeg	7. oktoober 1952 (71-aastane) Leningrad, Vene NFSV, Nõukogude Liit
Erakond	NLKP 1975–1991 Meie Kodu on Venemaa (1995–1999) Ühtne Venemaa (2008–2012) Parteitu (2012–)
Alma mater	Leningradi Riiklik Ülikool
Autogramm

Vladimir Vladimirovitš Putin [vlad'iimir vlad'iimirovitš p'uutin] (Владимир Владимирович Путин; sündinud 7. oktoobril 1952 Leningradis (nüüd Peterburi)) on Venemaa poliitik. Putin on Venemaa president neljandat ametiaega (president aastatel 2000–2008, 2012–).

Putin on endine NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimese peavalitsuse välisluure ohvitser (alampolkovnik).

Ta teenis 1980. aastatel Dresdenis Saksa DV-s, olles Saksa DV luure Stasi juures KGB sideohvitser (arhivaar).

1997. aastast on ta Venemaa Föderatsiooni 1. klassi tõeline riiginõunik.

Vladimir Putin oli 8. maist 2008 kuni 7. maini 2012 Venemaa peaminister. 2012. aasta 4. märtsi presidendivalimised võitis Putin I voorus ning 7. märtsil 2012 kuulutas VF Keskvalimiskomisjon Putini valituks Venemaa Föderatsiooni presidendi ametikohale, seekord kuueks aastaks. Ta astus ametisse sama aasta 7. mail.

7. maist 2000 kuni 7. maini 2008 oli Vladimir Putin kaks ametiaega Venemaa president. Tema teine ametiaeg algas 2004. Ta oli ühtlasi Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude ülemjuhataja ja Venemaa Föderatsiooni Julgeolekunõukogu esimees.

2007. aasta Riigiduuma valimistel juhtis Putin Ühtse Venemaa nimekirja (olemata partei liige) ning oli partei föderaalnimekirjas ainukesena. Partei 8. kongressil nõustus ta olema partei valimisnimekirja eesotsas ning teatas, et on pärast presidendivolituste lõppemist nõus saama Venemaa valitsusjuhiks. 2008. aasta presidendivalimistel toetas ta Dmitri Medvedevi kandidatuuri.

Alates 8. augustist 1999 kuni 7. maini 2000 oli ta Venemaa peaminister ning pärast president Boriss Jeltsini tagasiastumist 31. detsembrist 1999 kuni 7. maini 2000 oli ta presidendi kohusetäitja.

Leningradi Riiklikus Ülikoolis õppides astus ta NLKP-sse ning jäi selle liikmeks kuni partei keelustamiseni augustis 1991. Formaalselt ta parteist välja ei astunud. Kuigi ta oli üks partei Ühtne Venemaa algatajatest ning 2007. aasta sügisel pakuti talle selle juhi kohta, ei soovinud ta sinna astuda, põhjendades seda sooviga jääda parteituks nagu enamik venemaalasi.^[1] Ühtse Venemaa 9. kongressil võttis ta 15. aprillil 2008 siiski vastu ettepaneku asuda pärast presidendivolituste lõppemist partei etteotsa. Seekord viitas ta presidendi ametikoha ja parteisse kuulumise kokkusobimatusele.

Ta on olnud KGB teenistuses Saksa DV-s, hiljem (Anatoli Sobtšaki ajal) Peterburi aselinnapea 1990ndate alguses FSB sideohvitserina. Föderaalse Julgeolekuteenistuse juht 1998–1999. 13. augustil 1999 määras president Jeltsin ta peaministriks.^[2] Oli Nõukogude Liidu pärandina saadud välismaal asuvate kinnisvarade tehingutega seotud Jeltsini tütre Tatjanaga, mistõttu ta edutati.^[3]

Teise Tšetšeenia sõja tõttu sai ta populaarseks^[viide?] ning võitis 2000. aasta presidendivalimised 52-protsendilise toetusega. 2008. aastal oli ta Venemaa kõige populaarsem poliitik.

Putini valitsemise ajal jätkus Venemaa majanduse areng pärast 1998. aasta rahanduskriisi. Sisemajanduse kogutoodang, tööstus- ja põllumajandustoodang, tarbimislaenude maht jt majandusnäitajad kasvasid. Viidi ellu hulk suuri reforme pensionide, panganduse, maksude ja muudes valdkondades.

Vladimir Putini valitsemise ajal on täheldatud probleeme demokraatia, ajakirjandusvabaduse, inimõiguste ja korruptsiooniga.

Mitmed Jeltsini-aegsed oligarhid, sealhulgas Boriss Berezovski ja Mihhail Hodorkovski, on antud korruptsioonisüüdistusega kohtu alla ning kas eksiili läinud või vangistatud, samuti osa nende omanduses olnud meediast on läinud riigi kontrolli alla, kuna nad ei olnud nõus teenima uue režiimi eesmärke. Kõik Venemaa oligarhid oma varandustega on riigi teenistuses nagu Hiinaski.^[4]

Mitme Kremli-meelse tsentristliku partei ühinemisel tekkinud Ühtne Venemaa on saavutanud parlamendis enamuse, mis võimaldab Putinil Riigiduumat kontrollida.

Putini välispoliitika on olnud jäigem kui Jeltsini oma. Ta toetas 2001. aasta Afganistani sõda, kuid oli väga kriitiline 2003. aasta Iraagi sõja suhtes ning USA plaani suhtes paigutada tuumarakette Ida-Euroopasse. Putin on püüdnud suurendada Venemaa mõju maailma maagaasi- ja naftaturule. Koos endise Saksamaa kantsleri Gerhard Schröderiga on ta häälekalt toetanud Põhja-Euroopa gaasijuhtme projekti.

2020. aastal muutis riigiduuma Venemaa põhiseadust nii, et Putin saab Venemaa presidendiks kandideerida veel kaks korda.^[5][6]

Mitmed riigitegelased ja ajaloolased on võrrelnud Putinit Hitleriga, näiteks on seda teinud prints Charles, Leedu president Gitanas Nausėda, Saksamaa kaitseminister Boris Pistorius ja ajaloolane Timothy Garton Ash.^[7]