Von Neumanni arhitektuur

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2020) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Von Neumanni arhitektuur, ka von Neumanni mudel või Princetoni arhitektuur, on arvutiarhitektuur, mis põhineb aastal 1945 matemaatik John von Neumanni välja pakutud arvuti arhitektuuri kirjeldusel uue täiselektroonilise EDVAC arvuti jaoks. Käsikiri “First Draft of a Report on the EDVAC”^[1][2] kirjeldas arvuti arhitektuurilist ülesehitust, kus käske ja andmeid säilitatakse arvutis ühises mäluruumis ning arvutit juhitakse tema enese mällu salvestatud programmiga. See arvutiarhitektuur on saanud aluseks suurema osa tänapäeva arvutite disainile.

Terminist “von Neumanni arhitektuur” on kujunenud mõiste, mis kirjeldab kõiki siseprogrammarvuteid, milles ühise siini tõttu ei saa käskudega ja andmetega seotud operatsioonid toimuda samal ajal. Von Neumanni arhitektuuril põhinevad arvutid on lihtsama disainiga kui Harvardi arhitektuuriga arvutid, mis on samuti siseprogrammarvutid, kuid millel on eraldi aadressi- ja andmesiinid mälust lugemise/kirjutamise jaoks ning käskude mälust võtmiseks.

Kuigi mällu salvestatud programmi abil talitav ning ühitatud käsu- ja andmemäluga arvutiarhitektuur on saanud nimetuse von Neumanni järgi, siis esimesena pakkusid sellise idee välja 1944. aastal ENIAC-i projekteeriad J. Presper Eckert ja John Mauchly ning von Neumann tegelikult arendas ja viimistles nende kontseptsiooni edasi.^[2][3]