Wilhelm II

See artikkel räägib Saksamaa keisrist; teiste samanimeliste valitsejate kohta vaata lehekülge Wilhelm II (täpsustus).

Artikli neutraalsus on vaidlustatud! Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saab artikli arutelust.

Wilhelm II
Wilhelm II preisi ohvitserimundris, 1890. aastad
Sünninimi	Friedrich Wilhelm Viktor Albert von Hohenzollern
Sünniaeg	27. jaanuar 1859 Berliin, Saksamaa
Surmaaeg	4. juuni 1941 (82-aastaselt) Doorn, Holland
Abikaasa	Auguste Viktoria Friederike Luise Feodora Jenny von Schleswig-Holstein-Sonderburg-Augustenburg
Autogramm

Wilhelm II (saksa: Friedrich Wilhelm Viktor Albert von Preußen) (27. jaanuar 1859 Berliin – 4. juuni 1941 Doorn, Holland) oli viimane Saksa keiser ja Preisimaa kuningas aastatel 1888–1918. Teda on peetud üheks peamiseks süüdlaseks esimese maailmasõja algatamises, ent selle väite õigsus on kaheldav.^[viide?]

Wilhelm II oli vaid sada päeva keisrina valitsenud Friedrich III poeg ja esimese Saksa keisri Wilhelm I pojapoeg. Wilhelm II oli ema Victoria kaudu samanimelise Ühendkuningriigi kuninganna Victoria vanim lapselaps. Ta oli Suurbritannia kuninga George V nõbu ning Venemaa keisri Nikolai II sugulane.

Tema üks käsi oli sünnitrauma tagajärjel väga nõrk, Wilhelm jaksas seda vaevu tõsta, kuid teine käsi oli seevastu väga tugev.

Ta soovis valitseda oma riiki sisuliselt absolutistlikult ning seetõttu saatis 1890. aastal erru ka riigikantsler Otto von Bismarcki. Ta huvitus väga kõigest sõjaväelisest ning moderniseeris pidevalt Saksa armeed, püüdes isegi luua omal käel uute relvade ja sõjalaevade mudeleid. Tema valitsemisajal hakkas Saksamaa otsima kohta päikese all. Wilhelm arvas, et Saksamaale oleks kohane omada sama palju kolooniaid, kui on Prantsusmaal. See tekitas hulga konflikte, sest enamik maailmast oli juba teiste Euroopa suurvõimude, Jaapani ja USA vahel laiali jagatud. Wilhelm lootis sõjaga olukorda Saksamaa ja selle liitlaste kasuks muuta, kuid väidetavalt ei soovinud ta maailmasõda, sest see viis Saksamaa sõtta kahel rindel ning nõrkade liitlastega. Pärast sõda püüti teda näidata peamise sõjasüüdlasena, et võitjariikidelt vastutus ära veeretada. See tendents jätkub ajalookäsitlustes kohati tänini.

Wilhelmi sõjaeelne poliitika oli aktiivne. Ta püüdis Saksamaa positsioone tugevdada kõikjal, kus vähegi võimalik, tekitades sellega Maroko kriisid ning põhjustades Saksamaa-vastase Antandi tekke.

Pärast Franz Ferdinandi mahalaskmist (28. juunil 1914) toetas Wilhelm tugevalt keisrit Franz Joseph I, andes nii Austria-Ungarile võimaluse alustada sõda Serbia vastu. Nähtavasti ei kavatsenud Wilhelm siiski valla päästa üleeuroopalist sõda, sest otsustavatel nädalatel juulikuu alguses läks ta oma jahiga Põhjamerele seilama ning lõikas end nõnda riigiasjust ära. Kui suur sõda juuli lõpus juba puhkemas oli, püüdis ta seda isikliku sekkumisega veel ära hoida, ent tema katsed ei toonud tulemusi.