Elektroonika

Elektroonika on füüsika ja elektrotehnika haru, mis uurib ja rakendab vaakumis, gaasides, pooljuhtides jm keskkondades ja nende piiril liikuvate elektrilaengutega seotud nähtusi.[1]

Elektroonika tegeleb elektriahelatega, mis sisaldavad aktiivsed elektroonikakomponente (nagu näiteks elektronlambid, dioodid, transistorid, integraallülitused, optoelektroonika seadised ja andurid), samuti nendega seotud passiivseid elektrilisi komponente (takistid, kondensaatorid) koos nende omavahel ühendamise tehnoloogiaga.

Elektroonikaseadmete elektriahelad koosnevad peamiselt või eranditult aktiivsetest pooljuhtseadistest. Sellist vooluahelat käsitletakse kui elektroonikalülitust. Aktiivsete komponentide mittelineaarne käitumine ja elektrilaengute juhtimine muudab võimalikuks signaalide võimendamise ja muundamise.

Elektroonikat kasutatakse laialdaselt infotöötluses, telekommunikatsioonis ja signaalitöötluses.

Elektronseadiste suutlikkus toimida lülititena teeb võimalikuks digitaalsignaali töötlemise.

Elektroonika eristub elektri- ja elektromehaanika-alasest teadusest ja tehnoloogiast, mis tegelevad elektrienergia genereerimise, jaotamise, lülitamise, salvestamisega ning muundamisega teistest energiavormidest või ka teisteks energiavormideks, kasutades mootoreid, generaatoreid, patareisid, lüliteid, releesid, transformaatoreid, takisteid ja muid passiivseid komponente. See eristumine algas 1906. aasta paiku, kui Lee De Forest leiutas trioodi, mis muutis võimalikuks võimendada raadiosignaale ja audiosignaale mittemehaanilise seadme abil. Kuni 1950. aastani kutsuti seda ala raadioelektroonikaks (radio engineering), kuna selle põhiline rakendus oli raadiosaatjate ja vastuvõtjate väljatöötamine ja teooria. Elektroonika selle tänapäevasemas mõttes oli aga selle perioodil elektronlampide teooria ja selle rakendamine. Tänapäeval kasutatakse elektri- ja elektroonikaseadmeis peamiselt pooljuhtkomponente.

  1. ENE 2. köide, 1987

© MMXXIII Rich X Search. We shall prevail. All rights reserved. Rich X Search