Superarvuti

See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2011) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Superarvuti on arvuti, mis kuulub esimeste hulka oma töötlusvõimsuse, eriti arvutuskiiruse poolest.

Superarvuteid hakati looma 1960. aastatel, Seymore Cray oli üks peamisi superarvutite väljatöötajaid Control Data Corporationis (CDC)^[1]. 1972. aastal lahkus Cray CDC-st, et luua oma firma Cray Research, mis võttis üle superarvutite turu, hoides superarvutamise esikohta 5 aastat (1985–1990). 1980. aastatel tuli turule hulk väiksemaid konkurente, kuid paljud neist kadusid 1990. aastate keskel toimunud "superarvutituru krahhi" käigus. Tänapäeva superarvutid on tavaliselt ainulaadsed lahendused, mis on loodud selliste "traditsiooniliste" firmade poolt nagu Cray, IBM ja Hewlett-Packard, kes ostsid paljud 1980. aastate arvutitega tegelevatest firmadest ja omandasid sellega vajalikud kogemused.

2011. aasta keskpaigast on maailma kiireim superarvuti K Computer, mis asub Jaapanis ja ületab eelmist rekordiomanikku (Tianhe-I) kolmekordselt.

Mõiste superarvuti on aja jooksul palju muutunud ja tänane superarvuti kipub olema homne tavaarvuti. CDC varased masinad olid lihtsalt väga kiired skalaarprotsessorid, mõned kümme korda kiiremad kui teiste firmade pakutavad. 1970. aastatel enamus superarvuteid olid loodud töötama vektorprotsessoril. 1980. aastate esimesel poolel loodi masinad, kus paralleelselt töötas mitu, tavaliselt 4–6, vektorprotsessorit. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel pöördus tähelepanu vektorprotsessoritelt massiivsetele paralleeltöötlussüsteemidele, mis sisaldasid tuhandeid "tavalisi" protsessoreid. Tänapäeva paralleelsüsteemid põhinevad tavakasutuses olevatel serveriklassi mikroprotsessoritel nagu PowerPC, Opteron või Xeon ja kaasprotsessoritel nagu NVIDIA Tesla GPGPUs, AMD GPUs, IBM Cell, FPGAs. Enamik tänapäeva superarvutitest on kõrgtasemel seadistatud klastrid, mis kasutavad tavakasutuses olevaid protsessoreid eriotstarbeks loodud omavaheliste ühendustega.

Superarvuteid kasutatakse väga palju arvutusi nõudvate ülesannete lahendamiseks, näiteks kvantfüüsikas, ilmaennustamises, kliimauuringutes, molekulide modelleerimiseks ja füüsikaliste simulatsioonide jaoks.^[2]