Kartserikaristus

Kartserikaristus ehk üksikvangistus (ingl solitary confinement) on kinnipeetava eraldamine teistest kinnipeetavatest distsiplinaarkaristusena või isiku turvalisuse tagamise eesmärgil. Üksikvangistuse ajal veedab kinnipeetav kambris 23 tundi ööpäevast.^[1] Üldiselt kantakse kartserikaristust selleks eraldi ette nähtud osakonnas või kambris ning kinnipeetaval puudub ligipääs isiklikele asjadele. Kartserikaristus kui distsiplinaarkaristus on üks vanimaid karistusi, mida kinnipeetavate õigusrikkumiste puhul siiani kasutatakse. Samas on kartserikaristuse efektiivsust kahtluse alla seadnud paljud rahvusvahelised organisatsioonid, rehabilitatsioonieksperdid ning psühhiaatrid.^[2] Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee poolt 1955. aastal vastu võetud ja 2015. aastal uuendatud niinimetatud Mandela reeglid (Standard Minimum Rules for the Treatment of Prisoners) seavad üksikvangistuse ajaliseks piiriks 14 päeva.^[3]

Eestis reguleerivad kartserikaristuse kohaldamist vangistusseaduse §-d 63–65¹ ja justiitsministri 1. augustil 2019 jõustunud vangla sisekorraeeskirja määrus.